Jõudsin just paar minutit tagasi tagasi Tiigi tänava Staarburgeri kiirsöögikohast slash toidupoest, kust jooksuga enne alkomüügikeeluaja algust, viimasel hetkel, hetkeemotsiooni ajel, endale reede õhtuks sõpra kesvämärjukest toomas käisin. Okei, lahjat siidrit tegelikult. Tahtsin lihtsalt ära märkida, et seoses juba 5 päeva kestnud isolatsiooniga Tartus, mis loodetavasti homme pisikese lõpu leiab, et esmaspäeval taas alata, olen juba täiesti ära keeranud ja poest(kiirsöögikohast väljudes lipsas, tõenäoliselt Mihkel Raua "Musta pori näkku" ainesest inspireeritult, mul peast läbi mõte haarata kaasa kaks alkassi, kes sarnaselt minuga, küll teise margi, alkoholi hankimise viimasele hetkele olid jätnud. Noh, et nendega filosofeerida või nii. Mõtlesin juba, et kui mõni ühikakaaslane peaks juhuslikult tulema, siis seletaksin neile, et tegemist on mõne minu onuga, keda tükk aega näinud ei ole. Leidisin teise tänavalt ja kutsusin endale korraks külla. Nende standarditele vastavad tüübid, vaevalt et nad nii palju siin sitata suudaks ühe õhtuga kui nemad. Aga siis hakkasin mõtlema sellel haisule, mis nendega kaasneda võib ja eesootavatele katsumustele, mis neist lahtisaamiseks läbi tuleb teha. Mõtte tasandile asi jäigi. Ja kui oleksingi kutsunud, siis tõenäoliselt oleksin korvi saanud :P
Muidugi eraldi esiletoomist väärib ka tõsiasi, et toitlustusasutus/pood oli üllatavalt rahvastatud. Tavaliselt olen olnud ainus külastaja. Ikkagi reede õhtu.
PS. Siidri pani akna taha külma - külmkappi ei viitsinud viia. Ja niikuinii on seal külmem ka - saab kiiremini jahedaks. Peakski minema vaatama, et mõni mööduja seda sealt lumepallideega alla pole pommitanud.
No comments:
Post a Comment