Uuemaid jäätantsu termineid

Kuulasin huvi ja terava kõrvaga jäätantsu kommentaare. Seda eelkõige kahel põhjusel, et oma silmaringi laiendada ja muidu ilusa soorituse juures ka muud kui pepu maha panekut veidi hinnata oskaks. Ja kosta mis sa kostad, aga teada sain ma kaks huvitavat terminit: silmaga nähtav viga ja ülitäiuslik sooritus.
Kui nende terminite tegelik tähendus saab teile arusaadavaks, ehk oskate näha silmaga nähtamatuid vigu ja hinnata miskit paremaks kui täiuslik sooritus, siis mõistate ka žürii poolt antud punktisummasid. Tuleb tunnistada, mul on veel kõvasti arenguruumi.

Anna Kanna Tust!

Rahu, ainult rahu ja kõik läheb veel paremini :)

Võta aeg maha...

Kasuta Daisy sitapaberit ja paber-taskurätte -> toetad tööhõivet Kehras.

Viinaralli

Jõudsin just paar minutit tagasi tagasi Tiigi tänava Staarburgeri kiirsöögikohast slash toidupoest, kust jooksuga enne alkomüügikeeluaja algust, viimasel hetkel, hetkeemotsiooni ajel, endale reede õhtuks sõpra kesvämärjukest toomas käisin. Okei, lahjat siidrit tegelikult. Tahtsin lihtsalt ära märkida, et seoses juba 5 päeva kestnud isolatsiooniga Tartus, mis loodetavasti homme pisikese lõpu leiab, et esmaspäeval taas alata, olen juba täiesti ära keeranud ja poest(kiirsöögikohast väljudes lipsas, tõenäoliselt Mihkel Raua "Musta pori näkku" ainesest inspireeritult, mul peast läbi mõte haarata kaasa kaks alkassi, kes sarnaselt minuga, küll teise margi, alkoholi hankimise viimasele hetkele olid jätnud. Noh, et nendega filosofeerida või nii. Mõtlesin juba, et kui mõni ühikakaaslane peaks juhuslikult tulema, siis seletaksin neile, et tegemist on mõne minu onuga, keda tükk aega näinud ei ole. Leidisin teise tänavalt ja kutsusin endale korraks külla. Nende standarditele vastavad tüübid, vaevalt et nad nii palju siin sitata suudaks ühe õhtuga kui nemad. Aga siis hakkasin mõtlema sellel haisule, mis nendega kaasneda võib ja eesootavatele katsumustele, mis neist lahtisaamiseks läbi tuleb teha. Mõtte tasandile asi jäigi. Ja kui oleksingi kutsunud, siis tõenäoliselt oleksin korvi saanud :P
Muidugi eraldi esiletoomist väärib ka tõsiasi, et toitlustusasutus/pood oli üllatavalt rahvastatud. Tavaliselt olen olnud ainus külastaja. Ikkagi reede õhtu.

PS. Siidri pani akna taha külma - külmkappi ei viitsinud viia. Ja niikuinii on seal külmem ka - saab kiiremini jahedaks. Peakski minema vaatama, et mõni mööduja seda sealt lumepallideega alla pole pommitanud.

Puhtakujuline ving

Kõndsin just kodupoole, tuju s**t. Mõtlesin, et mis värk on. Ja tuleb tunnistada, vist on tegu puhtakujulise PMSiga. Minupuhul võib siis täheldada järgmisi sümptomeid: Tartu on paha, tahaks hoopis Tallinnasse. Või üldse Eestist ära. Raha saab vähe, peaks hoopis tööle minema, mitte selle vähetasustatud, igasuguse regulaarsuseta ja aega mitte planeerida võimaldava doktorantuuriga tegelema. Riik on nõme, et oma doktorante nii s***sti kohtleb - pmtslt olen ma nagu töötu, ainult ravikindlustus on neljaks aastaks tagatud. Vanust koguneb, tööstaaži mitte. Tahaks suureks kasvada ja oma pere peale mõtlema hakata - aga doktorantidele garantiisid ei ole, kõiges saaks ainult miinimumi. Pmtslt riik toetab ainult juuksurite, pangatöötajate jne lihttööliste, niisama tegelaste paljunemist. Nõme. Inimesed tunduvad ka pahad, ebausaldusväärsed. Märkan kõikjal õelat sarkasmi (siuke tögav, sõbralik on ju hea, miks seda täna kusagil ei ole ?), võltsi sõbralikkust. Saapad hõõruvad ja süüa ka endale teha ei taha. Midagi oli veel, aga õnneks läks muu praegu meelest ära.

Ühikaelu

Ei, muidu mulle täiesti meeldib ühikas. Kujutan ette, et isegi rohkem kui baka ajal meeldinud oleks. Võib-olla oleksin siis hoopis endale mitte meelepärasesse rolli sattunud ja ühikakaaslasi oma pidutsemisega hulluks ajanud. Seega oli tol ajal kindlasti parem korteris, kus sai südamerahus vajadusel ikka korraliku kräu maha pidada. Nüüd olen ühikas teist aastat - esimese aasta magistriõppe viimasel aastal ja nüüd doktoriõppe esimesel. Noored muidu tunduvad korralikud - neli vaikset tüdrukut, lärmi eriti ei tee. Aga, üks suur aga on küll - nad ei korista! Kõik mis kusagile kukub või jälje jätab, see sinna ka jääb. Eelmisel aastal, kui ühikasse tulime, võttis meid vastu üks imelik tumedapäine gooti tsikk, kes töötas kusagil pornopoes ja ikka aegajalt tööd "koju" kaasa tõi. Mäletan, et meie esimene vestlus seisnes temapoolses õiendamises, et kas me ikka koristame kui meie kord graafikus on ja bla bla, et ühikas on ikka kodu ja bla bla. Noh, päris iga kord ma ei jõudnud, sest olin suhteliselt harva Tartus. No ja siis ma vihkasin teda, sest ta oli koguaeg nii agressiivne. Aga kord oli majas. Tagantjärele ei tundu ta sugugi nii hull, lausa igatsus tuleb peale. Pool boksi on nüüd välja vahetunud ja valitseb täielik korralagedus - esialgu veel ei tahaks ise siuke vihatav olla, seega seni olen lihtsalt oodanud, ehk hakkavad koristama. Natuke nagu toimib, aga suures osas siiski mitte. Mingid mustikamoosi jäljed köögipõrandalt olid selleks korraks küll kadunud, aga süüa ikka köögis teha ei tahtnud. Kuna see nädal vist on neil nooremail vaheajanädala, siis tegin pattu ja koristasin ühiskasutatavad ruumid ära. Ja nüüüd pöidlad pihku, et neid mustajaid see nädal siia ei tuleks. Aga kui tulevad, siis teen pilti.