Puhtakujuline ving

Kõndsin just kodupoole, tuju s**t. Mõtlesin, et mis värk on. Ja tuleb tunnistada, vist on tegu puhtakujulise PMSiga. Minupuhul võib siis täheldada järgmisi sümptomeid: Tartu on paha, tahaks hoopis Tallinnasse. Või üldse Eestist ära. Raha saab vähe, peaks hoopis tööle minema, mitte selle vähetasustatud, igasuguse regulaarsuseta ja aega mitte planeerida võimaldava doktorantuuriga tegelema. Riik on nõme, et oma doktorante nii s***sti kohtleb - pmtslt olen ma nagu töötu, ainult ravikindlustus on neljaks aastaks tagatud. Vanust koguneb, tööstaaži mitte. Tahaks suureks kasvada ja oma pere peale mõtlema hakata - aga doktorantidele garantiisid ei ole, kõiges saaks ainult miinimumi. Pmtslt riik toetab ainult juuksurite, pangatöötajate jne lihttööliste, niisama tegelaste paljunemist. Nõme. Inimesed tunduvad ka pahad, ebausaldusväärsed. Märkan kõikjal õelat sarkasmi (siuke tögav, sõbralik on ju hea, miks seda täna kusagil ei ole ?), võltsi sõbralikkust. Saapad hõõruvad ja süüa ka endale teha ei taha. Midagi oli veel, aga õnneks läks muu praegu meelest ära.