Cant be around people - cant live without friends.

Esimese maailma probleemid. http://first-world-problems.com/
Ühest küljest ju hea uudis, st oleme esimeses maailmas, teisalt ei muuda probleemi iseloom kõrvaltvaatajale seda talujale kergemaks.

Ühest küljest ma mõistan, et vastutustundlik, õkoloogiliselt ja majanduslikult mõistlik on elada vähemalt paaris. Aga ikkagi on tunne et äkki mina olen siiski üks väheseid tõeliseid erandeid ja tohin sellelt sotsiaalselt karusellilt südametunnistuse piinadetta maha astuda. Tundub, et see privileeg on reserveeritud kuntsnikele, muusikuile vm "kultuuriinimestele". Aga mis teeb need kultuuriinimesed paremaks kui pühendunud füüsikud, keemikud, tislerid vm. See et Täheväravasse kutsutakse reeglina näitlejaid ja lauljaid ja what-not on üsna nõme. Äärmiselt harva eksib sinna tipp arste, pottseppasid või muid reaal-alade esindajaid kes ometi on  samuti suure panuse meie ühiskonda andnud.
Ma naudin oma sõprade seltsi, ma armastan oma tydruksõprasid, aga ma ei suuda nendega pikalt elada kui mul pole taganemisteed, mingit oma sooja koobast teleka ja peldikuga kus ma ei pea andma vastuseid lihtsatele küsimustele nagu "kuidas läheb?", "mis hiljem teed?", "võiks teatrisse minna?", "mida õhtuks süüa teha?"...
Need lihtsad küsimused tekitavad minus sellist stressi mida võib võrrelda hambavaluga, või keskkõrvapõletikuga. Ma olen pikalt arvanud et see on haiguslik, aga viimaselajal ma mõtlen et see on vb ikkagi "normaalne" kuid pean õppima sellega elama kuidagi. Tasakaalustatult.

Pealegi ma tunnen kuidas minusse on "ühiskonna" poolt edukalt programmeeritud soov-mudel normaalsest elust. Ja kuigi ma teadvustan endale et olen vaba valima ka teisi teid ja võimalusi ei ole ma piisavalt tugev et astuda kõrvale käidud rajalt. Äärmiselt huvitav kuidas selline meie endi seest tulenev teadvustamatta teadmine organiseerub suures plaanis justkui väliseks piiravaks jõuks. Vaatasin hiljuti NatGeo-lt saadet sipelga kolooniatest. Täiesti hämmastav kuidas need nii piiratud mõistusega ja suhtlemis võimalustega tühised putukad suudavad üheskoos, mingil veidral moel, kopereeruda et ehitada suurepäraselt keerukaid ja funktsionaalseid struktuure.
http://psychology.about.com/od/psychotherapy/a/loneliness.htm

“Women might be able to fake orgasms. But men can fake whole relationships.” Sharon Stone

No see pole muidugi täiesti korrektne. Erinevad uurimused näitavad et ka kuni 50% (vähesusaldusväärsed veebiküsitlused) meestest aga üsna kindlalt 10% on vähemalt korra orgasmi teeselnud.

Mõndadele naistele tuleb vb üllatusena aga paljud mehed usuvad, et naise orgasm on üleüldse müüt. Moodsa meedia poolt kultiveeritud vale, et panna meid igatsema millegi kättesaamatu järele, et siis sellest igatsusest/süütundes tekkivat tühimikku lappida erinevate meelehea-produktidega. Nagu Jeti Lõuna-Eesti metsades. Need kes teda on näinud vannuvad muidugi käsi südamel aga oponentidel on seejuures kerge kõiki argumente ümber lükata, sest teisi tunnistajaid ju reeglina pole ja kontrollitud tingimustes katset korrata on peaaegu võimatu. Pealegi on "ilu vaataja silmades" ehk siis tuleb sellises delikaatses ja emotsionaalses olukorras kaaluda ka confirmation biase esinemist.

Siiski füüsilise valu või kõdi või orgasmi teesklemine pole midagi sügavamate emotsioonide teesklemise kõrval. It makes you feel sooo empty, it almost feels evil, no matter how you justify it in your head. But of-course  chances are - if you do it long enough, you forget its a lie and will even convince yourself.

Esimene kontakt on alles 300 000 aasta pärast, MIDA ME SENI TEEME?

Ühesõnaga palju aega on vaja ära kulutada/kasutada. Selle aja jooksul on palju tööd vaja teha. Põlvkond põlvkonna järel. Krt, me ei jõua ära oodata. Vähemalt oma praeguses vaimses/füüsilises olekus mitte.

Ja seni sööme, töötame, kepime, sööme, kepime, sigime, töötame, kepime, töötame, sööme jne.

Me oleme ikka ühed õndsad loomakesed oma naiivses maailmas. Isegi kõige depressiivsemad meist on suures-suures plaanis naiivsed nagu kõik teisedki.

Me tulime, ja me kaome. 

Aga me siiski olime! Ja see on juba palju rohkem kui saab öelda selle kohta mida kunagi polnudki

Suhteline maailm.