Cant be around people - cant live without friends.

Esimese maailma probleemid. http://first-world-problems.com/
Ühest küljest ju hea uudis, st oleme esimeses maailmas, teisalt ei muuda probleemi iseloom kõrvaltvaatajale seda talujale kergemaks.

Ühest küljest ma mõistan, et vastutustundlik, õkoloogiliselt ja majanduslikult mõistlik on elada vähemalt paaris. Aga ikkagi on tunne et äkki mina olen siiski üks väheseid tõeliseid erandeid ja tohin sellelt sotsiaalselt karusellilt südametunnistuse piinadetta maha astuda. Tundub, et see privileeg on reserveeritud kuntsnikele, muusikuile vm "kultuuriinimestele". Aga mis teeb need kultuuriinimesed paremaks kui pühendunud füüsikud, keemikud, tislerid vm. See et Täheväravasse kutsutakse reeglina näitlejaid ja lauljaid ja what-not on üsna nõme. Äärmiselt harva eksib sinna tipp arste, pottseppasid või muid reaal-alade esindajaid kes ometi on  samuti suure panuse meie ühiskonda andnud.
Ma naudin oma sõprade seltsi, ma armastan oma tydruksõprasid, aga ma ei suuda nendega pikalt elada kui mul pole taganemisteed, mingit oma sooja koobast teleka ja peldikuga kus ma ei pea andma vastuseid lihtsatele küsimustele nagu "kuidas läheb?", "mis hiljem teed?", "võiks teatrisse minna?", "mida õhtuks süüa teha?"...
Need lihtsad küsimused tekitavad minus sellist stressi mida võib võrrelda hambavaluga, või keskkõrvapõletikuga. Ma olen pikalt arvanud et see on haiguslik, aga viimaselajal ma mõtlen et see on vb ikkagi "normaalne" kuid pean õppima sellega elama kuidagi. Tasakaalustatult.

Pealegi ma tunnen kuidas minusse on "ühiskonna" poolt edukalt programmeeritud soov-mudel normaalsest elust. Ja kuigi ma teadvustan endale et olen vaba valima ka teisi teid ja võimalusi ei ole ma piisavalt tugev et astuda kõrvale käidud rajalt. Äärmiselt huvitav kuidas selline meie endi seest tulenev teadvustamatta teadmine organiseerub suures plaanis justkui väliseks piiravaks jõuks. Vaatasin hiljuti NatGeo-lt saadet sipelga kolooniatest. Täiesti hämmastav kuidas need nii piiratud mõistusega ja suhtlemis võimalustega tühised putukad suudavad üheskoos, mingil veidral moel, kopereeruda et ehitada suurepäraselt keerukaid ja funktsionaalseid struktuure.
http://psychology.about.com/od/psychotherapy/a/loneliness.htm