Ühikaelu

Ei, muidu mulle täiesti meeldib ühikas. Kujutan ette, et isegi rohkem kui baka ajal meeldinud oleks. Võib-olla oleksin siis hoopis endale mitte meelepärasesse rolli sattunud ja ühikakaaslasi oma pidutsemisega hulluks ajanud. Seega oli tol ajal kindlasti parem korteris, kus sai südamerahus vajadusel ikka korraliku kräu maha pidada. Nüüd olen ühikas teist aastat - esimese aasta magistriõppe viimasel aastal ja nüüd doktoriõppe esimesel. Noored muidu tunduvad korralikud - neli vaikset tüdrukut, lärmi eriti ei tee. Aga, üks suur aga on küll - nad ei korista! Kõik mis kusagile kukub või jälje jätab, see sinna ka jääb. Eelmisel aastal, kui ühikasse tulime, võttis meid vastu üks imelik tumedapäine gooti tsikk, kes töötas kusagil pornopoes ja ikka aegajalt tööd "koju" kaasa tõi. Mäletan, et meie esimene vestlus seisnes temapoolses õiendamises, et kas me ikka koristame kui meie kord graafikus on ja bla bla, et ühikas on ikka kodu ja bla bla. Noh, päris iga kord ma ei jõudnud, sest olin suhteliselt harva Tartus. No ja siis ma vihkasin teda, sest ta oli koguaeg nii agressiivne. Aga kord oli majas. Tagantjärele ei tundu ta sugugi nii hull, lausa igatsus tuleb peale. Pool boksi on nüüd välja vahetunud ja valitseb täielik korralagedus - esialgu veel ei tahaks ise siuke vihatav olla, seega seni olen lihtsalt oodanud, ehk hakkavad koristama. Natuke nagu toimib, aga suures osas siiski mitte. Mingid mustikamoosi jäljed köögipõrandalt olid selleks korraks küll kadunud, aga süüa ikka köögis teha ei tahtnud. Kuna see nädal vist on neil nooremail vaheajanädala, siis tegin pattu ja koristasin ühiskasutatavad ruumid ära. Ja nüüüd pöidlad pihku, et neid mustajaid see nädal siia ei tuleks. Aga kui tulevad, siis teen pilti.